Veel väärarusaamasid krüpto kohta

Hoolimata juhtivate krüptorahade tohututest edusammudest tehingumahtude koha pealt, püüavad krüptovastased endiselt oma negatiivset narratiivi peale suruda.

“See kõik on väärtusetu,” ütlevad nad.

“See kõik kaob, nagu poleks seda olnudki,” jätkavad nad.

Krüptod on “täielik mull”, ütles Jamie Dimon, JPMorgan Chase’i tegevjuht. (Mõistagi ei olnud öeldu takistuseks sellele, et tema pank hiljem oma plokiahela patendid kinnitas ja oma JPM Coiniga välja tuli.)

Kogu see kära tuleb pikast väärarusaamade jadast plokiahela kohta. Toome teile siinkohal ära ainult neli kõige levinumat…

Väärarusaam #1
“Krüptorahasid ei saa rahana kasutada,
sest nende piiratud varu
paneb nad deflatsiooniohtu.”

Tõsi, Bitcoin on deflatsioonile vastuvõtlik.

Jah, kunagi loodud 21 miljonile Bitcoinile ei teki kunagi lisa.

Lisaks sellele on fakt, et umbes 20% eksisteerivast Bitcoini varust (üle 3 miljoni coini) on igaveseks kadunud.

“Deflatsioonilise raha teooria” pole mõistagi midagi uut. See on sama vana kui idee, et “kullaga saapaid ei osteta, sest kulda pole nii palju, et teda reaalselt rahana kasutada”.

Teooria mõte on see, et inimesed kulutavad raha, mida on rohkem saadaval ning koguvad seda raha, mis on haruldasem.

Miks see väärarusaam on: Bitcoin on ainult üks krüptorahadest, ainus laialdaselt kasutatud krüpto, mis loodi mõttega, et teda vähe oleks.

Teised krüptod ei järgi seda mudelit. Krüptorahasid saab luua ükskõik milliste omadustega.

Nad võivad olla deflatsioonialtid; nad võivad olla inflatsioonialtid.

Nad võivad olla seotud rahvastikukasvuga, majanduskasvuga või mingi kombinatsiooniga neist.

Arendajad võivad raha loomisel arvestada kõigi peensustega nii, et seda jääb vähemaks majandusbuumide ajal (kui inflatsioonirisk on kõrge) ja tekib juurde majanduslanguste ajal (kui tõuseb deflatsioonirisk).

Krüptorahad võivad isegi olla programmeeritud ise majandustsüklitel silma peal hoidma, ilma et keegi teine peaks sekkuma või poliitikute otsuseid ootama.

Nii kui te kuulete argumente nagu “krüptod ei tööta, sest piiratud varuga valuuta ei toimi”, siis võite te üpris kindel olla, et autor ei tunne seda tehnoloogiat just kuigi hästi.

Krüptorahasid võib panna tegema kõiki asju, mida tavavaluuta teeb ja palju enamatki.

Suur vahe: Krüptod on piirideta, lippudeta raha, mida ükski korrumpeerunud valitsus kontrollida ei saa. Ja see on põhjuseks, miks nad on nii ahvatlev lahendus probleemidele, mis pidevalt maailma rahandussüsteemi vaevavad.

Väärarusaam #2
“Krüptorahad on mull, sest nad lubavad
äridel luua oma raha tühjast õhust.”

Miks see väärarusaam on: Et seda arutlusviga näha, ei pea plokiahelageenius olema. Te peate ainult taipama kahte asja:

Esiteks käib jutt peaaegu täielikult ainult idufirmadest, kes annavad välja oma mitte-kohalikke (kellegi teise plokiahelal jooksvaid) tokeneid. Need on ICO-d (Initial Coin Offerings), mida idufirmad kasutavad rahakogumiseks. Kõigil juhtudel on nende tokenite varu mingil määral piiratud platvormide poolt, millele nad oma tokeni loonud on.

(Et lähemalt teada saada, mis eristab ICO-sid kohalikest tokenitest nagu Bitcoin ja Ethereum, lugege: “Mis Tokenitele Nende Väärtuse Annab?” ja “Lugejad küsivad: Miks Teile ICO Idufirmad Ei Meeldi?”)

Teiseks pole isegi idufirmade ja ICO-de maailmas selline asi ebatavaline; nende tegevus ei erine kuigivõrd sellest, mida tavalised ärid teevad, kui nad osakuid loovad.

Kuidas traditsioonilised ettevõtteid aktsiaid loovad? Ühel päeval aktsiaid pole ning järgmisel päeval on neid miljoneid, kusjuures asutajate kätte jääb enamus. Kas need loodi tühjast õhust? Absoluutselt, kui te eeldate, et nendel ettevõtetel väärtust pole.

Kas see on probleem? Kui see on reguleerimata ja kiiruga tehtud, siis jah. Aga täpselt samamoodi kui iga tavalise aktsiaga turul, suudavad ainult need idufirmad, kes ühiskonnale midagi olulist pakuvad, oma aktsiate väärtust hoida.

Kõik teised kaovad lihtsalt vaikselt ära.

Niimoodi raha, varaklassid ja turud lihtsalt töötavad. Siin pole midagi uut.

Väärarusaam #3
“Krüptorahad on lihtsalt moehullus, sest
keegi pole neile praktilist otstarvet leidnud.”

Ei mingit praktilist otstarvet?!

Kuidas oleks miljonite turvaliste, privaatsete tehingutega, mis on juba läbi viidud?

Kuhu jääb globaalne, detsentraliseeritud, piirideta, neutraalne, tsensorlusevaba rahasüsteem, mida keegi kontrollida ei saa?

Kas need pole praktilised otstarbed?!

“Miks mitte lihtsalt kasutada süsteeme nagu PayPal?” kõlab tavaline vastulause.

Sest PayPal on täiesti teine asi. Tegemist on tsentraliseeritud andmebaasiga. Ta eksisteerib pangandussüsteemi peal. Ja ta sunnib kasutajaid oma raha kulutamiseks jälle tagasi pangandussüsteemi juurde minema.

See tähendab, et PayPal töötajad võivad keelduda teie kontot vastu võtmast.

Isegi kui te olete konto avanud, võivad nad teie tehingu kinnitamata jätta. Või nad võivad teie konto üldse sulgeda.

Lisaks on neil võim otsustada, kellega te üldse tehinguid teha võite ja kellega mitte.

Mis kõige tähtsam: nad ei paku mingit uut valuutasüsteemi, vaid kasutavad ainult valitsuste kontrollitud valuutasid, mida annab välja keskpank.

Ausalt öeldes…

Arvata, et krüptorahad ja DLT-d (jagatud pearaamatu tehnoloogia) on kasutud, sest meil on juba makseid võimaldavad ettevõtted on sama hea, kui öelda, et internet on kasutu, sest meil juba on faksimasinad.

Plokiahel ja DLT võimaldavad tervet rida uusi rakendusi, mis ei hõlma ainult makseid.

Nad loovad internetti uue usaldustasandi, kus kaks osapoolt viivad tehingu läbi targa lepinguga, ilma et nad peaksid teineteist usaldama või teineteisest midagi teadma.

Nad võivad kindlad olla, et nende ärisuhe toimib täpselt etteantud parameetrite kohaselt.

Ja nad teavad, et pole mingit võimalust, et kumbki osapool, keskne autoriteet või ükskõik milline korrumpeerunud ettevõte seda tehingut rikuks või sellega manipuleeriks.

Väärarusaam #4
“Krüptorahad ei jõua kunagi massidesse, sest
finants- ja õiglussüsteemi keerukus on liiga suur,
et plokiahelasse mahtuda.”

See on iidvana tehnoloogiavastane argument, mis algas ilmselt esimeste tööriistadega, mille meie esivanemad leiutasid.

Kujutage vaid ette neid küsimas: “Kuidas te võite üldse mõelda toigaste ja kivide kasutamisele? Meil on vaja ainult oma kahte kätt, natuke rammu ja korralikku mõistust!”

Tehnoloogia arengu koha pealt viitaks ma terminile “infrastruktuuri ümbertegemine”. Selle mõte on see, et uus tehnoloogia peab alati vaeva nägema, et praeguses maailmas vastu võetud saada.

Miks?

Sest juba definitsiooni kohaselt on olemasolev infrastruktuur ehitatud vanema tehnoloogia jaoks.

Esimesed autod olid näiteks sunnitud sõitma muldteedel (mis olid sageli mudased), mis olid rajatud hobuste ja kaarikute jaoks.

“Need masinad on mööduv hullus,” arvati siis. “Nendega ei saa ju meie teedel korralikult sõita!”

Mingil määral oli neil muidugi õigus, kuni infrastruktuur ise – näiteks asfaltteed ja kiirteed – uutele sõidukitele järgi jõudis.

Nii et jah, praegu on finants- ja õiglussüsteemid liiga keerulised. Aga see on nii suuresti tänu sellele, et süsteemid on ebaefektiivsed ja usaldusprobleem on tõsine. Need probleemid tekitavad mitmeid päevi kestvaid viivitusi enne tehingute kinnitamist ja palju pikemaid viivitusi, kui tuleb lahendada mingi vaidlus.

Võrdluseks suudab DLT probleemid reaalajas lahendada. See kõik on juba tehinguprotsessi endase sisse kirjutatud.

Üks viimane mõte…

Väärarusaamasid, vääritimõistmisi ja valeväiteid on palju rohkem ning tavaliselt tulevad nendega välja kriitikud, kes ainult arvavad, et nad seda tehnoloogiat mõistavad.

Aga peaaegu iga kord, kui ainult natuke sügavamale vaadata, võib leida tõendeid intellektuaalsest laiskusest, kallutatusest või mõlemast.

See ei tähenda, et plokiahel ja DLT on kõik oma probleemid lahendanud. Ega seda, et nad selle ülesandega väga kiiresti hakkama saaksid.

Aga nad ei kao kuhugi. Ja nad hakkavad muutma maailma sellisel moel, mida me suudame praegu vaevu ette kujutada.

Parimat,

Juan

 

Originaal artikli leiate siit.